Kaunis naeratus toob päikese välja! Eks ole nii?! Kaunile naeratusele pannakse alus juba väga varajases eas. Lisaks kaunile naeratusele on oluline ka hammaskonna hea funktsioneerimine. Hambumusanomaaliate tekkepõhjused võivad olla kaasasündinud või omandatud. Kaasasündinud põhjused on need, mida me ise väga mõjutada ei saa. Loomulikult peaks iga naine lapseootuse ajal olema väga tähelepanelik oma tervise suhtes ja võimalusel vältima kahjulike ainetega kokku puutumist. On väga palju ravimeid ja kemikaale, mida tarvitades või millega kokku puutudes võivad kahjustuda ka hammaste ja lõualuude areng lootel. Omandatud hambumusanomaaliate alla kuuluvad aga suur enamus probleemidest, millega ortodondid igapäevaselt oma töös tegelevad. Väga palju hambumusega seotud probleeme on ennetatavad. Alati ei ole võimalik ennetatava tegevusega täielikult välistada ortodontilise ravi vajadust, kuid on võimalik vältida rasket hambumusanomaaliat. Kui lapsel on jäävhammaskonnas vajalik minimaalne hambumuse korrektsioon, on selle ravi lühem, odavam ja tihti ka parema lõpptulemusega kui raske ning kompleksse ravi puhul.
Hambaarsti juurde peaks minema juba 1-1,5 aastase lapsega, kellel ei ole kõik 20 piimahammast veel suhu lõikunud. Eesmärk on ju hambahaigusi ennetada, mitte ravida, mistõttu esimene visiit ei tohiks olla alles siis, kui juba hammastega probleem on. Esimesed korrad võib laps olla ema või isaga lühemal ravivisiidil kaasas. Nii saab ta tuttavaks personaliga ja kabinetiga. Kindlasti ei saa olla esimese visiidi eesmärk kohe lapse hammaste täielik ülevaatus ja veel vähem ravi. Kui lapsele ei ole enam võõras hambaravi kabinet ja seal töötavad inimesed, siis võib juba proovida ka läbi mängu vaadata lapsel hambaid. Ta harjub selle tegevusega ja ei karda siis ka regulaarselt käia näitamas arstile oma hambaid ja kuidas need puhastatud on. Kõige tähtsam nende visiitide juures on see, et ka vanemad saavad õpetust, kuidas paremini lapse hammaste eest hoolitseda. Kuidas, millal ja millega pesta hambaid, mida lapsele joogiks pakkuda jne. Esialgu jälgibki lapse piimahammaste lõikumist ja hambumuse arengut hambaarst.
Ortodondi juurde peaks esimest korda tulema 7-8 aastase lapsega. Ortodontilisest seisukohast on väga oluline väikelapse eas tagada hea suuhügieen ja kahjulike harjumuste kõrvaldamine. Kahjulikud harjumused on suuhingamine, pöidla imemine, liiga pikalt luti imemine (üldjuhul ei jää püsivat hambushäiret, kui laps on lutist võõrutatud enne 2 aastaseks saamist) ja ka näiteks pliiatsi närimine. Hambakaarte ja lõualuude normaalse arengu tagavad neid ümbritsevad lihased. Kõik mälumissüsteemi lihased on ette nähtud olema tasakaalus, siis saavad nende vahele jäävad lõualuud ja hambakaared kasvada ning kujuneda korrektselt. Igasugused kõrvalekalded sellest tasakaalust, kutsuvad esile ka muutusi lõualuude süsteemis. Seetõttu on väga oluline tagada lapsele vaba ninahingamine. Kui laps hingab pidevalt ja pika perioodi vältel suu kaudu, siis mõjutab see ka lõualuude arengut. Keel, mis on lihaseline organ, peaks nö.“vormima“ meie hambakaart seestpoolt ja põsed ning huuled hoidma tasakaalus jällegi keele survet väljaspoolt hambakaari. Suuhingamise puhul lebab keel puhkeasendis suupõhjas, mitte suulaes ja põsed suruvad hambakaari kitsamaks. Huultesulgust ei ole ja seega kalduvad esihambad ettepoole. Suuhingamise puhul on ka hambad kuivad ja puudub sülje kaitse, mistõttu on ka kaariese risk kõrgem. Lisaks sellele ei toimu sissehingatava õhu puhastamist ja soojendamist, mida peaks tegema nina, seega on probleeme, mis tulenevad valest hingamisest, väga palju.
Pikaaegse pöidla imemise mõju hambumusele on väga halb. Pöidlaimemine härib samuti lihaste tasakaalu lõualuude süsteemis, kuid lisaks omab käsi veel lisasurvet alalõuale ning surub seda alla ja taha. Pöial aga surub alumisi hambaid sissepoole ja ülemisi hambaid väljapoole ning tekitab lahihambumuse ehk olukorra, kus ülemised ja alumised hambad ei puutu kokku ning häirub toidu hammustamine. Pöidla imemine on tavaliselt lastel seotud enese rahustamisega. See harjumus võib tekkida rinnaga toitmise või luti võõrutamise järel, aga ka stressi puhul. Kui peres on pingelised ja rasked ajad, siis laps tajub seda ning hakkab enda rahustamiseks ja ka magama jäämiseks imema pöialt. Esmalt tuleks saada jälile põhjusele, miks lapsel kahjulik harjumus on tekkinud. Vahel piisab tema tähelepanu kõrvale juhtimisest ja asendustegevusele suunamisest, kuid tõsisema psühholoogilise probleemi puhul võib osutuda vajalikuks ka lastepsüholoogiga konsulteerimine.
Õigete suuhügieeni harjumuste kujundamine väga varajasest east on äärmiselt oluline mitmel põhjusel. Esiteks teavad kõik täiskasvanud, kui raske on sügavalt nö.“sissejuurdunud“ harjumusi muuta. Lapseeas pannakse alus õigetele harjumustele terveks eluks! On väga oluline, et hambaid hakatakse pesema lapsel kohe peale nende suhu lõikumist hommikuti ja õhtuti. Laps harjub selle tegevusega ja juba paari aastane laps ei kujuta sel juhul enam magama minekut ette hammaste pesuta. Magusa söömine iseenesest ei ole halb, aga kindlasti ei tohi magusat süüa kontrollimatult palju ja tihti ning enne kommide ja śokolaadi proovimist peab olema lapsel harjumus süüa tervislikku põhisööki ja peab toimuma regulaarne lapse hammaste pesemine. Väga kurb on endiselt veel puutuda kokku lapsevanemate arvamusega, et piimahambaid ei peagi puhastama ja ravima, sest need vahetuvad ju uute hammaste vastu. Õigete harjumuste kujundamise vajadusest sai juba räägitud. Oluline on ka teada, et piimahammaste alt lõikuvate jäävhammaste olukorda mõjutab ka piimahammaste olukord ning kroonilised piimahammaste juurepõletikud on ohtlikud kogu organismile. Piimahammaste tervishoid on väga oluline ka ortodontilisest aspektist. Nimelt peavad piimahambad hoidma ruumi nii kõrguses kui ka laiuses alt lõikuvatele jäävhammastele. Piimahambad lõikuvad suhu vanuseperioodil 6 kuud-2,5 aastat ja jäävhambad üldjuhul 6-13 aastat. See tähendab seda, et kui näiteks 3 aastasel lapsel on vaja ulatusliku kaariesekahjustuse tõttu eemaldada piimahammas, siis jäävhamba lõikumiseni võib olla isegi kuni 10 aastat aega. Aga ka selle 10 aasta jooksul vajab laps hambaid, millega mäluda toitu ning 10 aasta pärast ei ole kahjuks ka enam seda ruumi hambakaares, kuhu jäävhammas peaks lõikuma. See toob kaasa suure ruumipuuduse jäävhammaskonnas. Just eespool nimetatud põhjusel tekkinud ruumipuudust tuleb väga tihti ravida lastel breketitega.
Õiged suuhügieeni võtted on olulised ka siis, kui lapsel on ortodontilist ravi siiski vaja ning suhu asetatakse ortodontiline aparaat. Suhu kinnitatavate ortodontiliste aparaatide puhul, nagu näiteks breketsüsteem, on hea suuhügieeni hoidmine veel eriti raske. On äärmiselt vajalik, et ei kahjustuks hambapind aparaadi ümbruses. Siinkohal on väga vajalik suuhügienisti abi, kes on hambaarstile ja ortodondile väga suureks toeks. Kõik lapsed, kellel on suuhügieeni hoidmisega probleeme ja enamik breketeid kandvad patsiendid peaksid külastama regulaarselt suuhügienisti, kes puhastab põhjalikult hammaste kõik pinnad ning õpetab patsienti oma suu ja hammaste eest hoolt kandma. Kahjuks ei ole Eestis piisavalt suuhügieniste ning inimesed ei ole veel harjunud suuhügienisti külastama nii nagu Põhjamaades, kus elanike hammaste tervis on suures osas tänu sellele väga hea. Aga ka Eestis liigub asi järjest paremuse poole ning usun, et see tendents jätkub. Merimetsa Hambakliinikus töötab lisaks ortodondile, suukirurgile ja hambaarstidele ka suuhügienist Jevgenija Stetsko ja meie kogemus on näidanud, et sellisest koostööst suuhügienistiga võidavad paljud lapsed, kellel siiani ei ole õnnestunud oma hammaste eest hoolitsemist selgeks saada.
Lapsed on meie tulevik! Proovime siis nende eest vääriliselt ka hoolt kanda ja teeme kõik endist oleneva selleks, et nende tulevik oleks tervete hammaste ja kauni naeratusega!
